50 mikromeetrit!
Möll on settematerjal, mille terad on liivast peenemad, kuid savist jämedamad, ja möll määratletakse tera suuruse järgi. Siin näidatud 50 mikromeetrit on jäme möllitera, mis on Ameerika Ühendriikide põllumajandusministeeriumi (USDA) süsteemis möllu ülempiir. Mikromeeter on meetri miljondik, seega 50 mikromeetrit on 0,05 millimeetrit.
Suurus on ühe tera nimiläbimõõt, mõõt, mille järgi terad jaotatakse suurusklassidesse. Suurusklasside süsteeme on mitu ja need seavad veidi erinevad piirid.
USDA mullauuringute käsiraamat loeb möllu hulka terad, mille läbimõõt on 2–50 mikromeetrit. Väiksemad terad on savi ja suuremad, kuni 2 millimeetrit, on liiv. Terad läbimõõduga 20–50 mikromeetrit on jäme möll.
Geoloogid kasutavad 1922. aastal avaldatud Wentworthi skaalat, milles möll ulatub umbes 4 kuni 62,5 mikromeetrini. 50-mikromeetrine tera loetakse möllu hulka mõlemas süsteemis.
Möllu tekitavad liustikud. Need jahvatavad all oleva aluspõhja peeneks pulbriks, mida nimetatakse kivijahuks ja mis koosneb möllu suurusega kivimiosakestest. Sulaveeojad kannavad minema suurema osa sellest, mida liustik kulutab, ning neis olev kivijahu annab liustikujõgedele hallika värvuse.
Möllu tõstab üles ka tuul. Tuule kantud möll, mis settib piisavalt paksudeks kihtideks, et neid saaks ära tunda ja kaardistada, on löss. Löss võib olla mitukümmend meetrit paks ja suur osa sellest tekkis kivijahuna. Suurem osa lössist kuhjus jääaegadel, külmadel ajajärkudel, mil mandrijää levis, lahtist settematerjali oli rohkem ning maa oli kuivem, tuulisem ja taimedega vähem kaetud.
Välitingimustes hindavad mullateadlased, kui palju liiva, möllu ja savi muld sisaldab, peamiselt kompimise teel, hõõrudes mulda sõrmede vahel. Liiv on krobeline ja selle terad on näha ükshaaval. Möll on sile, nii kuivana kui märjana, ning üksikut möllitera ei näe ilma suurenduseta. Möllurikastel muldadel on oma nimed, näiteks möllane liivsavi.