300 eksameetrit!
Suur Magalhãesi pilv on Linnutee lähedal asuv väike galaktika, umbes 160 000 valgusaasta kaugusel Maast. Valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib ühe aastaga, umbes 9,46 triljonit kilomeetrit. Galaktika tähtede põhiosa läbimõõt on umbes 30 000 valgusaastat. Lõunapoolkeralt on see ilma teleskoobita nähtav ja taevas umbes 20 korda laiem kui täiskuu.
Suur Magalhãesi pilv on ebakorrapärane kääbusgalaktika: väike galaktika, millel pole korrapärast spiraalset ega ovaalset kuju. Nagu igal galaktikal, pole ka sellel teravat serva, mistõttu selle laius sõltub sellest, kui nõrka kuma veel arvesse võetakse. Galaktikakataloogid mõõdavad laiust kuni tavapärase, väga nõrga heleduse tasemeni.
Nii mõõdetuna annab 2013. aastal avaldatud uuendatud lähigalaktikate kataloog galaktika laiuseks taevas 10,8 kraadi. 160 000 valgusaasta kaugusel vastab see nurk umbes 30 000 valgusaastale. Pärast Linnutee tolmu ja galaktika Maa suhtes kaldumise parandamist on kataloogis laiuseks märgitud umbes 33 000 valgusaastat.
Tähed asuvad hõreda gaasi halos. 2024. aastal mõõtsid astronoomid Hubble'i kosmoseteleskoobiga seda halot esimest korda. Selle läbimõõt on umbes 50 000 valgusaastat, umbes kümnendik sama massiga teiste galaktikate gaasihaloede suurusest.
Suurel Magalhãesi pilvel on umbes 10% Linnutee massist, mistõttu on see raskem kui enamik kääbusgalaktikaid. Paljud astronoomid arvavad, et see ei tiirle ümber Linnutee, vaid möödub sellest ning on alles hiljuti jõudnud Linnuteele kõige lähemale. See on üks umbes 50 kääbusgalaktikast Kohalikus galaktikarühmas, galaktikate perekonnas, kuhu kuuluvad ka Linnutee, Andromeeda galaktika ja Kolmnurga galaktika.
Linnutee enda gaasihalost läbiliikumine on rebinud Suure Magalhãesi pilve gaasihalo enamiku ära. See venib pilve järel nagu komeedi saba. Allesjäänud osa on väike, kuid galaktika mass on piisav, et seda kinni hoida. Tänu allesjäänud gaasile saab galaktika edasi uusi tähti moodustada.
1987. aasta veebruaris plahvatas Suures Magalhãesi pilves üks täht supernoovana, massiivse tähe vägivaldse surmana. See oli esimene palja silmaga nähtav supernoova pärast 1604. aastat. Supernoova valgus oli Maale jõudmiseks vajanud umbes 160 000 aastat, nii et plahvatus ise toimus umbes 160 000 aastat varem. Mitme kuu jooksul helendas see 100 miljoni Päikese võimsusega.
Umbes kaks tundi enne, kui valgust nähti, registreerisid kolm observatooriumi neutriinode sähvatuse; neutriinod on pisikesed osakesed, mis peaaegu ei suhtle ainega. Sellise plahvatuse järel peaks maha jääma neutrontäht, tähe kokkuvarisenud tuum, või must auk. 2024. aastal leidis James Webbi kosmoseteleskoop sellest kohast seni parimad tõendid neutrontähe kohta.