3,800,000 kilomeetrit!
Veega on üks põhjataeva heledamaid tähti. See asub Lüüra tähtkujus umbes 25 valgusaasta kaugusel Maast; valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib ühe aastaga. Veega pöörleb nii kiiresti, et tema ekvaator on punnis. Ekvaatoril on tema läbimõõt umbes 3,8 miljonit kilomeetrit, umbes 2,7 korda Päikese laius, ja pooluselt poolusele umbes 3,4 miljonit kilomeetrit.
Tähel pole tahket pinda, seepärast on tema suurus selle helendava kihi laius, kust tema valgus pärineb. Veega kuju mõõdeti CHARA Array’ga, mis ühendab mitme teleskoobi valguse, et näha detaile, mis on liiga peened ühegi üksiku teleskoobi jaoks. Maalt vaadates on Veega peaaegu täpselt poolusega meie poole: üks tema poolustest osutab peaaegu otse Maa poole. Seetõttu paistab tema kontuur ümmargune ja tema laius taevas on tema laius ekvaatoril.
2012. aasta uuringus sobitati CHARA mõõtmistele pöörleva tähe mudel. Mudeli järgi on raadius ekvaatoril 2,73 Päikese raadiust ja poolustel 2,42, seega on täht ekvaatori kohalt umbes 13% laiem kui pooluselt poolusele. Varasem CHARA uuring 2006. aastal andis raadiusteks 2,78 ja 2,26 Päikese raadiust, mis teeks tähe ekvaatori kohalt umbes 3,9 miljonit kilomeetrit laiaks.
Veega spektrijooned on kitsad, mis viitas kunagi sellele, et ta pöörleb aeglaselt. 2006. aastal näitasid interferomeetrid, et tegelikult pöörleb ta kiiresti ning paistab aeglane vaid seetõttu, et Maalt nähakse teda pooluse kohalt. Veega teeb ühe tiiru umbes 17 tunniga. Päikesel kulub selleks umbes 25 päeva.
Pöörlemine teeb Veega poolused kuumemaks kui ekvaatori: umbes 9 800 kraadi Celsiuse järgi poolustel ja 8 600 ekvaatoril. Asjaolu, et me näeme kuuma poolust, selgitas, miks Veega oli tundunud oma tähetüübi kohta liiga hele. See on oluline, sest astronoomid kasutavad Veegat standardina teiste tähtede heleduse mõõtmisel.
1984. aastal leidis NASA satelliit IRAS, et Veega kiirgab lisaks infrapunavalgust, mis pärineb tema ümber olevast soojast tolmust. See oli esimene tõend Päikesest erineva tähe ümber tiirleva aine kohta. 2024. aastal vaatlesid Hubble’i ja James Webbi kosmoseteleskoobid ketast uue täpsusega. Ketta läbimõõt on peaaegu 160 miljardit kilomeetrit, rohkem kui 40 000 korda Veega laius.
Ketas osutus väga siledaks, ilma märkideta suurtest planeetidest laiadel orbiitidel. Selle ainus tunnus on nõrk lünk, mis asub Veegast umbes kaks korda nii kaugel kui Neptuun Päikesest.